Oksepost

23/01/2003

Kui nad oleksid “Sõrmuste isanda” kirjutanud…

Filed under: junk — Tags: , — muda @ 05:09

Hemingway
Oli juba väga hilja ja kõik olid saalist lahkunud peale vanamehe, kes istus kuupaistet varjavate vana Mallorni lehtede all. Saalis oli kaks haldjat, kes teadsid, et vanamees on purjus, ja kuigi ta harilikult oli tasane ja endassetõmbunud, teadsid nad ka, et kui ta väga palju napsitab, võib ta hakata asju süütama. Niisiis jälgisid nad teda vaikselt.
“Ta on täis,” sõnas üks haldjas.
“Mis sul sellest?”
“Ta mõtleb Salajasest Tulest.”
“Jäta ta rahule, ta oli Sõrmuse vennaskonnas.”
“Ta jääb siia terveks ööks. Ta poleks pidanud kunagi ümber kehastuma.”
Vanamees lõi klaasiga vastu lauda. Noorem haljas astus tema juurde.
“Mida sa tahad?”
Vanamees vaatas talle otsa. “Veel üks miruvuor.”
“Sa jääd purju.” Vanamees vaatas talle otsa. Haldjas lahkus.
“Vaata ta puhmaskulmusid,” ütles ta oma seltsimehele. “Ei ole midagi nii jubedat kui vana inimene. Ta on siin terve öö ega saa sõba silmale.”
Haldjas võttis saalis asuvalt letilt pudeli miruvuort ja marssis vanamehe laua juurde. Ta kallas klaasi täis.
“Sa ei oleks pidanud kunagi ümber kehastuma,” ütles ta vanamehele.
—–

Mark Twain
MÄRKUS:
Isikud, kes üritavad käesoleva jutustuse abil lahendada balrogi tiibade küsimust, mõistetakse süüdi; isikuid, kes üritavad seletada Tom Bombadili olemust, karistatakse; isikud, kes katsuvad siit leida allegooriat, lastakse maha.
AUTORITE NIMEL,
Per G. G, Korraülem
EESSÕNA
Käesolevas raamatus kasutatakse hulka erinevaid keeli ja murdeid: kvenja haldjakeelt, rhovanioni äärmuslikku murrakut; sindari harilikku murrakut; ja nelja viimase kaasajastatud varianti. Varjundid pole tehtud arvamise teel, vaid vaevarikkalt ja usaldusväärse juhatuse all, olles tuttav nende keelevormidega.
Ma kirjutan selle selgituse siia selleks, et ilma selleta võiksid arvata, et kõik tegelased üritavad kõneleda ühtemoodi, sellega toime tulemata.
AUTOR.
I PEATÜKK
Te ei tunne mind, kui pole lugenud raamatut, nime poolest “Westmarchi punane raamat”; aga sellest pole lugu. Selle raamatu kirjutasid hr. Frodo Paunaste ja tema onu Bilbo, ja nad rääkisid peamiselt tõtt. Mõningaid tõsiasju nad siiski paisutasid ent peamiselt kirjutasid tõtt. Sellest pole midagi. Ma pole kunagi kedagi näinud aga väljamõeldisi on ainult ühel või kahel korral. Ilma viimasteta oli emand Galadriel või Elrond, või ehk Gandalf. Emand Galdriel – ta on Lothlorieni Emand – ja Elrond ja võlur Gandalf on kõik, millest selles raamatus on kirjutatud, üldiselt on see raamat sulatõde, mõningate ülepaisutustega, nagu ma ennist mainisin.
—–

H. P. Lovecraft
Kui ma räägiksin teile tõestisündinud loo sõrmuse hävitamisest… Selle Sõrmuse… peaksite te mind arvatavasti vaimuhaigeks. Õuduseid, millest on kirjutatud veidra õuduse iidsetes köidetes, ei ole võimalik võrrelda sellega… selle julma, külma, ajuhalvava hirmuga!… mida me tundsime selle kurja vaimu urkas, kes vormis end julmaks anarhiaks, selle jälgi kurjuse elupaigas, sellee õudse Sauroni Musta Maa piiridel uitava peletise…
—–

Tom Clancy
Nazgulite Kuningas (NK) näppis turvapannalt, mis lukustas ta pistoda tuppe. See oli valmistatud Gladiuse kavandi järgi, mis tegi selle täiesti kasutuks haldjate soomuse vastu, kuid oli täiesti sobiv torkamiseks kääbikust palgasõduri rangluusse ilma üleliigset kära tekitamata. Tema XO “Kaamel” Khamul oli kasutanud samasugust relva mitmetel CoIN-i missioonidel Põhja-Gondoris, kus too oli pidanud tõkestama “Elrondi” luurerühmi, kes liikusid mööda Is-ild-ur’i rada.
—–

T. Pratchett
Umbes Vanade Ja Peamiselt Ebaoluliste Dokumentide Pimedasse Riiulinurka Toppimise Raamatukogu peaprokuraatori külastuse ajal nähti Enam-või-vähem-nähtud Isengardi Gandalfi Kepsleva Poni kõrtsis. Rämedad ja kuivetanud Idamaade mehed piidlesid teda kahtlustavalt. See polnud sugusi ebatavaline, nad suhtusid ju kõigisse nii. Kaasa arvatud nad ise, kui juhtusid peegli läheduses olema. “Hoi, kõrtsmik. Anna mulle toop õlut. Arvele.”
“Sul on viimasel ajal kõvad arved oln’d, hr. Gandalf.” Oled kindel, et vastutada suudad?”
“Otse loomulikult, Võisilm. Pealegi, sama lugu on kuni Mordorini. Öövahid teavad, kus ma olen, kui ma sind tüssata püüan. Ja sedapuhku ei oota ma mingit ilget õudust endaga võitlema hiiglaslikus Päkapikulinnas, mis viiks meid mõlemaid surma.”
Kõrtsmik jõllitas Gandalfi. “Eee… Ega see pole ju mitte balrog, millest sa rääkisid?”
“Just nii. Ma ei saa rääkida balrogist, kuna neid pole olemas. Järelikult suudan ma oma arveid maksta. Haa.”
—–

G. Orwell
“Ma ei oska seda kirja lugeda,” lausus Frodo.
“On vähesed, kes oskavad,” vastas Gandalf. “See on Mordori keel, mida ma ei võta siin suu sisse. Tavakeelde tõlgitunba kõlab see nii:
Kõigi sõrmuste vägi on võrdne
aga mõnede sõrmuste vägi on
võrdsem, kui teiste oma.”
—–

Frank Herbet
Legolas lubas luksust lubada endale luksust uitmõteteks. Mis on reetmine? Ta jälgis mingit kogu, mis maailma udust aeglaselt tema poole roomas. Ta küünitas ettepoole, kusjuures tema meeled olid teravad tänu aastatepikkuseile haldjatreeninguile. See näib nagu… ei! See peab olema nägemus. Nazguli spioonid on kindlasti mu lembase mürgitanud.
Aga tema ise tema sees teadis, et lembas oli puutumata, et see nägemus polnud lihtsalt võimalik tulevik, see oli vältimatu tulevik. Pikkamisi roomas see lähemale ja lähemale, ta teravatipuline valge müts, mille tagant paitsid igavad ookeanid, metsad ja kaljud.
Gandalf elab!
“Ma ei ole enam Gandalf Hall,” hääldas ta selgelt, ta valge rüü sädeles päevavalguses. “Läbi Balgori Katse olin ma surmale lähedal, aga nüüd on magaja ärganud! Mind kutsutakse nüüd… Gandalf-Muad’dib, Mithrandir, Lisan al’Maia!”
—–

J.K. Rowling
“Frodo Baggins ja Suur Sõrmus”
Frodo roomas mööda lossi treppe allapoole, nähtamatukstegev keep jalgade ümber. Tal oli lihtsalt tarvis ilma kõrvalise tähelepanuta professor Sauroni kabinetti pääseda. Loss oli vaikne ja see muutis ta teekonna raskeks. Õrn valgusekuma paistis professori ukse alt, kuid tundus, et kabinetis polnud kedagi. Hiilides vaikselt sisse, nägi ta põletil mulksuvat vulkaani.Ta pidi just heitma sõrmuse sellesse leegitsevasse sügavikku, kui uks paiskus valla ja professor astus sisse. Ilma, et oleks aega mõelda, tardus Frodo, tänulik oma nähtamatukstegevale keebile.
—–

J. Hašek
Okultistist kokk Elrond oli tusaselt vait. Ja Bilbo jätkas:
“Meil Kotikülas oli keegi kõrtsmik, kes alatasa käis ja kiunus, et talle tehakse liiga: mingid kummalised mustadesse mantlitesse mähitud sellid “Mordori Sõnumite” ajakirja toimetusest käivad igal õhtul otsimas kedagi Mäealli, aga keda mina pole kunagi näinud. Räägitakse, et sellepärast, et tal olevat mingi kummaline riistapuu, mille abil end… Kaugemale ta tavaliselt oma jutuga ei j
õudnud, sest selleks ajaks oli ta maani täis ja me pidime ta leti tagant sahvrisse lohistama.”

Lisa kommentaar »

Kommentaare veel pole.

RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: