Oksepost

06/12/2003

Subject: Fw: (Fwd) Isa susside saladus

Filed under: junk — Tags: — muda @ 06:06

>
> >üks tõsine jõulujutt…Andrus Kivirähu austajaile
> >
> >
> >
> >See juhtus jõulukuu esimesel hommikul.
> >
> >Laps oli juba ärganud ning tõtanud akna juurde et vaadata, kas
> >päkapikk tal ka sel aastal öösiti külas käib. Tõepoolest – õhtul
> >aknalauale asetatud sussi sisse oli öö jooksul ilmunud suur komm.
> >Laps sõi selle kohe ära. Siis märkas ta isa sussi. Suur veidi
> >rebenenud kannaga tuhvel oli samuti aknalauale tõstetud ning selle
> >sisse oli torgatud liitrine viinapudel. Laps ei imestanud sugugi, et
> >päkapikk ka tema ammu lapseeast väljas isa niimoodi heldelt meeles
> >peab. Miks mitte? Ka jõuluvana toob kinke kõigile. Laps läks vanemate
> >voodi juurde ja asus isa äratama. “Tõuse üles, sul on sussi sees
> >pudel,” teatas ta. Isa paotas uniselt silmi. “Noh, mis päkapikk sulle
> >tõi?” küsis ta. “Kommi,” vastas laps. “Aga sulle tõi pudeli. Tule,
> >võta ära.” “Mis pudeli?” ei saanud isa aru. “Tõi mulle pudeli? Mis
> >jutt see on? Ka ema oli ärganud ja istuli tõusnud. Ta kiikas aknalaua
> >poole. “Ongi pudel!” ütles ta. “Küll sa oled lapsik!” Isa ajas end
> >ägades püsti ja põrnitses jahmunult oma pilgeni täis tuhvlit.
> >Viinapudelit ära tundes muigas ta lõbusalt. “Noh, aitäh päkapikule!”
> >lausus ta ning püüdis emale musi anda. Aga ema tõmbus kõrvale.
> >”Hakkavad need vanad naljad jälle peale?” küsis ta pahural sosinal.
> >”Ostnud endale siis poolik, kui muidu ei saa, aga terve liitri!” “Ma
> >mõtlesin, et sina panid selle mulle sussi sisse,” sosistas isa vastu
> >ja oli imestunud näoga. “Ära mängi lolli!” nähvas ema ning ronis
> >pahaselt voodist välja. Rohkem sel päeval salapärasest viinastjuttu
> >ei tehtud, aga kui laps õhtul taas oma sussikest aknalauale seadis,
> >urises ema kurjalt isa kõrva juures: “Kas sul on homme hommikuks ka
> >viinapudel ostetud?” “Kallis inimene, saa aru…” hakkas isa
> >seletama, aga ema ei kuulanud teda. Torganud salaja lapse sussi sisse
> >paki küpsiseid, rullus ta vihaselt vatiteki sisse nagu pelmeen.
> >Hommikul ärkas isa selle peale et tema voodi ees seisis laps ja
> >kõneles: Ärka ülesja võta oma viin tuhvlist välja. Aga minule tõi
> >päkapikk küpsised!” “Päris napakas! ” nuuksus ema padja sisse, samal
> >ajal kui isa õnnetu näoga, aluspüksid lontis ja viinapudel peos,
> >voodi kõrval seisis. “On sul tõesti nii palju raha, et iga päev
> >liitrite kaupa viina osta? Võiksid parem midagi lapsele muretseda,
> >vana joodik niisugune! Et see viin sulle kurku kinni jääks!” “Mina
> >pole seda ostnud!” õigustas end isa. “Mina ei tahagi seda viina!
> >Tahad, ma valan selle kraanikausist alla?” “Ah nii jõukas mees oled,
> >et loputad selge viinaga torustikku!” õiendas ema sängist. “Kas
> >hakkad varsti shampusevanne ka võtma?” “Päkapikk vist tõi mulle…”
> >pomises surmõnnetu isa, aga ema üksnes sülitas sellise jutu peale.
> >Järgmisel ööl ei julgenud isa magada. Ta lebas tasakesi ja valvas
> >akent. Mõlemad sussid oli ta padja alla peitnud, et päkapikk neid
> >kätte ei saaks. Kuid vastu hommikut vajusid tema väsinud silmad
> >siiski kinni ja koidikuvalgus paljastas sedapuhku varakult ärganud
> >emale halastamatus selguses aknalaua, kus tagasihoidlikku piparkooki
> >sisaldava lapse sussikese kõrval laiutas isa tuhvel koos kaheliitrise
> >”Hennessy” konjakiga. Isa ärkas ema röökimise peale. Ta kobas
> >peaalust – üks suss oli kadunud. “Lurjus!” karjus ema. “Sa oled kogu
> >oma palga maha joonud! See maksab ju oma tuhat krooni! Küll võib üks
> >inimene alatu olla! Vihkan sind! Vihkan!” Ja ema avas õhuakna ning
> >virutas kalli pudeli alla sillutisele. Isa tõusis ja pesi aeglaselt
> >hambaid nagu surmamõistetu. Ta ei söandanud end õieti sirgugi ajada,
> >kõndis küürus ja vedas jalgu järel. Mõistmata, kust niisugnne õnnetus
> >talle kaela on sadanud, võpatas ta alati, kui ema suud paotas, ja
> >tõmbus kössi – hoopi oodates. Ta tundis südames pisteid ja tema käed
> >värisesid. Mitu korda üritas ta ema ette põlvili langeda ja nuttes
> >vanduda, et tema ei tea millestki midagi ja kõik need hommikused
> >kingitused on tema jaoks vaid nagu kohutav, piinav unenägu. Kuid ema
> >astus temast üle kui koerast. Järgmisel hommikul leidis isa
> >aknalaualt puhtast kullast lipsunõela, päev hiljem hinnalise käekella
> >ja seejärel tohutu rubiiniga sõrmuse. Ema lakkas isaga sootuks
> >kõnelemast ja pidas teda vaimuhaigeks, kes on pangast laenu võtnud ja
> >nüüd hullumeelses pillamiskires raha sirgeks lööb. Kõik saadud
> >väärtasjad müüs ema maha, et kindlustada oma lesepõlve siis, kui
> >võlausaldajad isale järele tulevad ning ta ära viivad. Isal läksid
> >juuksed oimukohtadelt halliks. Siis saabus järjekordne hommik. Isa ei
> >peitnud enam susse, ta teadis, et see on mõttetu, hinnaliste
> >kingituste voolu oli võimatu peatada. Talvine päike tõusis, ema ja
> >laps magasid veel. Isa ajas end ettevaatlikult põrandalt püsti.
> >(Voodis ei maganud ta enam ammu, ema ei lubanud.) Ta läks akna juurde
> >ja võttis oma sussist välja kuldse korgiga parfüümi. Selle all oli
> >mingi kiri. Isa avas selle ja, sättinud prillid ninale, luges:
> >”Viimaks võtan julguse kokku ja pöördun Teie poole, et öelda – ma
> >armastan Teid. Meeletult, kirglikult, pööraselt… Olen Teie järele
> >hull. Armusin Teisse otsekohe, kui Teid esimest korda nägin. Kas Te
> >üldse kujutate ette, kui kaunis Te olete magades? Ma seisin
> >lummatult, pidasin hinge kinni, kuid kui Te teaksite, mis toimus minu
> >südames! Veel praegugi näen silmi sulgedes enda ees Teie suikuvat,
> >nõtket tiigrikeha. Oleksin tahtnud Teid suudelda, puistata Teie
> >säärtele tuhksuhkrut ja rosinaid… Mu ihaldusväärseim suhkrupoisu!
> >Teadke, et olen Teie heaks kõigeks valmis. Mu arm, mu ainus! Mu elu
> >suurim aare, päikesest kullatud hellake! Mu käed värisevad Teile
> >kirjutades – nii piinav on mind vallanud saatuslik kirg. Ah, kui ma
> >vaid võiksin loota, et Te mindki lahke pilguga vaatate! Ma vist
> >hulluksin õnnest! Kuid ma ei tea, kas Teile üldse meeldivad
> >päkapikud. Pal
un, ärge otsustage kiirustades! Teie põlgus tapaks mu.
> >Ma olen Teie heaks kõigeks valmis. Tahate, ma ajan habeme maha,
> >tahate, ma riietun naiseks, ma ei löö millegi ees risti ette. Saage
> >ainult minu omaks! Mu kullake, mu inglike, mu parim…” Alla oli
> >kirjutatud – “Päkapikk Pepe”. Lisatud oli ka Pepe foto. Selle pealt
> >vaatas vastu tugev, lihaseline pöialpoiss, hoolikalt patsikestesse
> >põimitud ruuge habemega. Päkapikk kandis tihedalt liibuvaid mustast
> >nahast pükse ja tema silmad olid helesinised ning nukralt niisked.
> >Isa istus voodile. Ema liigutas end unes ja ohkas. Kiiresti libistas
> >isa päkapiku kirja ning foto oma särgi alla. Ei, ema ei pea seda
> >nägema, kindlasti mitte! Isa tundis, kuidas tema süda vastu
> >lõhastatud kirjapaberit tuksub. Käes oli alles teine advent.
> >
> >Andrus Kivirähk
> >
> >
> >

Lisa kommentaar »

Kommentaare veel pole.

RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: