Oksepost

10/01/2008

Fwd: kas see on normaalne?

Filed under: junk — Tags: — muda @ 03:35

teil pole ka nagunii tööl muud teha kui pihi.net`i lugeda ju-
——————————

——————————
Väike lõik minu tavalisest päevast!
Lisan gaasi. Kas jõuan? No peaks ikka jõudma küll. Vahetan kiiresti

rida. Fooris hakkab roheline vilkuma. Noh, semud anname nüüd talda.
Vahetan veelkord rida. Noh, gaasi, gaasi, mees. Mingi taksojobu venib
ekstra aeglaselt. Ei no muidugi. Ja lasebki rohelise käest. Seisan
selle piduri taga, trummeldan räpi rütmis roolirattale. Le-gen-daarne,

le-le-gendaar-ne. Vahin tuimalt foori. Kohe peaks süttima roheline.
Vajutan gaasi. Mida? Ei no see mees magab, konkreetselt. Roheline on
juba tükk aega peal. Lõpuks leiab oma käigukangi üles. No on tigu,
ma ütlen. Rida ka vahetada ei saa – kõrval käib ilgelt tihe

sebimine. No ja see venib täpselt mu ees. Gaasipedaal on paremalt
esimene, mees. Mis nüüd? Jälle see meeldetuletus. Kolmas kord juba
täna. Ei no peab ikka tanklas ära käima. Nõme oleks tühja paagiga
seisma tuksuda. Näe statikas on siinsamas, peaks mingi snäki ka

võtma. Rahustab närve. Nii, lõpuks saab sellest taksost mööda.
Äkiline gaasivajutus tõmbab külje ägedalt ette. Ikkagi kolmeliitrine
turboga diisel. Sakslaste viimane sõna. Mõnusa mörina saatel jõuan
veel taksistile nägusid teha. Nii, kus see diisli kolonka on? Poe

esiküljel paistavad ainult bensu omad. Kuradi ahistajad, ma ütlen.
Diisel on jälle maja taha topitud. No egas midagi. Vajutan gaasi, et
efektselt ümber nurga keerata. No kurat, mida ma näen. Taksojuht, va
tropp, on minust ette jõudnud. Sätib, raisk, juba toruotsa paaki.

Jään teisele poole kolonkat seisma ja kostitan teda nihhujaa sjebe
pilguga. Vend on sissesõidu keelu märgi alt lõdva randmega läbi
veerenud. Või kohe selline pohhuist, vaata aga vaata. Ilm on sitaks
tatine, seega istun autos ja heidan sapiseid pilke takso suunas.

Tüübil on parem käsi kipsis. Ei tea, kas lõi vastu käigukangi
sodiks. Kuradi tropp. No nii, hakkab vist lõpetama. Ronin väärika
aeglusega autost välja. Taksopede tilgutab viimast. Võid peldikus oma
peenikest pigistada. Aitab juba, mees. Saabki oma viimase pisara lõpuks

kätte. Raksatan püstoli lõpuni sisse ja vaatan pead vangutades
lahkuvat taksojuhti. Nii, nüüd läheb väheke aega. Paak on üsna
tühi, siia mahub oma seitsekend litra sisse. Jalutan ümber auto. Äkki
peaks vingemad veljed ostma. Vaatan teise nurga alt. Ei, need on ikka

täitsa šefid, las olla. Vaatan jooksvaid numbreid kolonkal. Täpselt
nagu kasiinos. Seisan auto taga. Panen tähele, et ümmargune logo
pagasiluugil koosneb meie koduvabariigi kolmest rahvusvärvist. Muigan.
Korraga lendab nurga tagant välja mingi hõbehall mersu. Tuleb sellise

hooga, et hetkeks kardan end murtud sääreluudega kahe auto vahele
jäävat. Paar tolli enne mind saab siiski pidurite vilinal seisma.
Tõbras. Ma ei vaata tema poole. Paak saab täis. Rahulikult astun ligi.
Võtan püstoli pooleldi välja ja ootan kuni viimnegi piisk paagisuhu

sulpsab. Tunnetan mersus teatud rahutut nihelemist. Lükkan püstoli
selleks ettenähtud kohta. Keeran korgi kinni ja sulgen luugi. Tõmban
pool rulli paberit ja nühin põhjalikult oma käsi, justkui ajades iga
viimast kui bakteripoju taga. Aeg luubis heidan paberi hooletu kaarega

prügiurni ja keeran poe poole minema. Nii aeglaselt, kui vähegi
suudan. Äkki kostub kolm nõudlikku signaali. Mine perse, mees! Ta
suhtleb minuga signaalitades! Seisatan käed taskus, vaatan tema poole
ükskõikse pilguga. See värdjas vehib aktiivselt kätega, annab

mõista, et ma autot edasi nihutaks, et ta tankida saaks. Pilk millega
teda kostitan muutub seepeale eriti ükskõikseks. Keeran minema. Sell
rapsib ja laseb uue signaali valangu. Näitan talle käigu pealt, et
varsti tuleb taksojuht ja ta võib tolle kohalt imeda palju süda

lustib. Astun minema jättes tõpra punase näoga mulle järele vahtima.
Poes on palju rahvast. Faking tipptund. Bensuostjaid on diislimeestest
kordades rohkem. Kurat, diislimeestel võiks oma kassa olla. Kolonka on
eraldi, siis võiks kassa kah olla. Võtan sappa. Vaatan huviga ringi,
et kus siis kipskäsi kah on. Ei näe kusagil. Minust eespool olev tädi
hakkab liikluskindlustust tegema. Jee. Nad võiksid siin veel
pesumasinaid ka hakata müüma. Siis oleks ikka täielik tase. Sada

vihast autojuhti ootamas, kuni müüjaonu mõnele tädikesele Zanussi
viimaseid vigureid ette näitab. Sihukest zanussi tahaks ikka näha
küll, raisk, ma ütlen. Arvuti jookseb kinni. Kindlustusega on sitad
lood. Nagu ka kõigi sabas seisjatega. Vaikset mõminat on kuulda, kuid

muidu on kõik tropid üsna viisaka olemisega. Harjunud kannatama,
värdjad voonakesed. Restart, uus andmete sisestamine ja närvilised
naeratused võtavad oma aja. Möödub terve aasta. Lõpuks saab tädi
oma paberi ja ta lahkub silmad häbist põrandal. Õige kah, kurat. Üks

korralik mutt oleks kindlustuse lasknud oma kindlustusmaakleril ära
õiendada. No vähemalt ei tellinud ta hot dogi. Selle oleks mõni
karmim rekkamees talle küll kannikate vahele susanud. Sinep ja
tšillikaste libestusaine asemel. Nii, minu kord lõpuks ometi. Nimetan

tankuri numbri ja annan kaardi. Küsib koodi. Sisestan. Ootan.
Müüjaonu palub enteri nuppu vajutada. Perse, nad ise ei oska vajutada
või. Vajutan enteri nuppu. Kas midagi veel, küsib. Tellin närvide
rahustuseks ühe kõige suurema kuuma võileiva. Pesto või singiga?

Türa, mis vahet seal on, peaasi, et kuum ja suur. Singiga. Sellega
läheb aega. Teame, pasapeetrid, teame. Astun haigutades ajakirjade leti
äärde. Võtan Kroonika. Samal ajal kostub peldikust teate küll, mis
hääl ja arvake ära, kes sealt välja astub? Õige! Tundub, et

kipskäel on ka miskit muud kipsis. Teistmoodi seda sitamaja maratoni
seletada ei oska. Või oli äkki triatlon? Mehike näeb tõesti kuidagi
räsitud välja, nagu oleks just Pariis – Dakari rallilt naasnud.
Pikalt siiski tema junniseiklustele mõelda ei viitsi – mulle tehakse

ju võileiba. Vana võtab sappa, millest järeldan, et häda pidi ikka
põrgulik olema, kui isegi raha ei jõudnud maksta. Meenub tige
mersumees. Tuju läheb vaikselt paremaks. Lappan Kroonikat. Väga vähe
tisse seekord. Pikk halav lugu luuserist poliitiku magamistoast.

Mõttetu leht. Täispask. Haaran Õhtulehe. Nii, kus siin koomiksid on.
Ahah. Ernie ja muud saurused. Muigan mõnuga. Kipskäsi on oma diisli-
ja pasaarved ära klaarinud ning loivab välja. Saadan teda üleolevalt
kaastundliku pilguga. Loen nalju. Kolmanda klassi anekdoodid. Tuju need

paremaks ei tee. Suskan lehe tagasi riiulisse. Võtaks Äripäeva. Ei
viitsi. Keda see äripask huvitab. Ärimehed! Imege üks, teate küll,
misasi. Kurat, igav on. Kus mu võileib on. Müüja märkab mu
uudistavat ilmet. Keerab rösteri poole. Vist hakkabki okas saama. Suur

singi sändvitš, hüüab. Teeb otsivat nägu, nagu ei teaks, kes
tellis. Tulen, tulen, persevest. Trügin kassa juurde, mutid ja onklid
tõmbavad koomale. Sirutan näljase kämbla välja ning kuulen kuidas
poekese uks lahti paisatakse ja mingi pühvel hingeldab üle kõigi

teiste letti, otse minu selja taha. No nii, Night Rider on saabunud.
Viiesajase nutsakas lendab üle mu õla letile. Müüjale möiratakse,
et paarkend liitrit diislit, tagasiraha võib püksi pista. Mida üks
Jakobson teise mehe püksis küll teeb, mõtlen. Pedede imbumine

ühiksonda ületab piirid, raisk. Sell keerab ringi ja marsib korisedes
ära. Müüja silmad pilguvad kortsus viiesajasel, nagu närvihaigel
neitsil. Ametijuhendis sellist olukorda ei kirjeldata. Nüüd on küll
lühis. Põgeneval mersutüübil on jalad nii harkis, et kahtlustan

mingit munandite traumat. Nojah. Haaran oma kuuma võileiva. See polegi
enam nii kuum. A pohhui, parem ongi. Keeran ringi. Saba mu selja taga on
viisakalt kahte leeri lahku löönud. Eest ära, Mooses tuleb. Nokitsen

paberit lahti. Vittu, nad on selle hermeetiliselt kinni keevitanud.
Kurat, kas ma olen mingi Gagarini nägu või? Rebin hammastega
krabisevast paberist tüki, edasi läheb libedamalt. Shutup sandwitch!
Head isu, gängster! Sammun auto poole ja nosin singisaia. Taksojuht on

läinud. Adjöö, invaliid. Mersu pervo nõksutab naaberristmikul
rohelist oodates. Mölakas. Avan puldist uksed. Vaatan veel kord velgi.
Kurat, kusagil oleks nagu vingemaid näinud. Peab vähe meenutama. Istun
sisse, käivitan. Türa, mõnus hääl on, midagi pole teha, vee kuus on

vee kuus. Mis vitt see siis on? Kojamehe all on mingi paberilipakas.
Haukan mehise suutäie ja astun välja. Sikutan papri välja. Loen: FUCK
YOU! ja selle all mobla number. Mine munni mees! Vangutan etteheitvalt
pead. Pole ilus, raisk. No ei ole ilus, ma ütlen. Langetan käed ja
otsin taevast abi. Mõtlen. Helistan kõneposti ja loen sisse uue
tervitussõnumi. Te ei taha seda kuulda. Haukan uue suutäie. Mälun.
Siis toksin valmis sõnumi, mille saadan oma uuele fännile. Avan siis

peopesa, et sõber tuul saaks paberilipaka minema lennutada. Mälun ja
jälgin taevast. Pilved ajavad üksteist taga. Nende liikumises on
lapsikut hasarti. Aga pointi ei ole. Telefon heliseb. Seiran tuttavat
numbrit. Lasen tükk aega heliseda. Hammustan, mälun, heliseb.

Hammustan, mälun, heliseb. Lõpuks tirin lõpeb. Tere tulemast
postkasti! Minu võit, asshole.
Kas see on normaalne?

Lisa kommentaar »

Kommentaare veel pole.

RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: