Academia V

ERUTATUD TALLIMEES

Kärmed mehed Muugalt voolisid kohapeal malmist mugulaid. Neid nimetati iljem murakateks ümber.

KUI KARU ON VIIULIGA

Keset õue seisis suur kast. Sealt kostus nagint, mis just kuigi kift pold. Tony Vanamees läks sellegipoolest asja uurima ja tagasi jõudes kuulutas ta rohkearvulisele kuulajaskonnale, et nii juhtub alati kui karu on viiuliga!

MEREPUIESTEEL TOIMUVAST

Vahel mulle tundub, et kalvaani element on võrdne Juuri Kagaarini poolt saavutatuga, lausus akadeemik O'Boeg Tommsoierit lugedes.

TERAV TUNDMUS

Ilmar tunnetas kord vasakus kopsus vabisevat ning varieeruvat tundmust. Ta tundis selle üle suurt rõõmu, sest ta jooksis koheselt Käsperti tänavale ja avas kanalisatsioonikaevu ja seal oli mees sees.

VIGURIGA TUUBA

Anton ostis poest tuuba,mis meenutas kangesti NSVL Mutrite Ja Kruvide Teaduslik-Tehnilise Püroo Juures Asuva Keeglimälujate Ja Muuga Leiva Austajate Manufaktuuri poolt mullu novembris välja lastud muruarja.

KARUPÜKSTES MIILITS

Voroneezi kubermangust olla meile sisse rännanud kaabuga ja pintsakuga mees, kellel oolikalt 17 keerdu okastraati reie ümber mähitud olnud.

PEIPSI TAGA ON PANDIIDID

Ükskord, kui Anton parajasti Voroneezis kalapeaga affide rehapiliteerimiskongressil viibis, sattus ta juhuslikult Peipsi järve Venemaa poolse kalda peale. Seal tekkis tal keniaalne mõte endast kuidagi teisel pool Peipsit elavatele kaasmaalastele teatavaks teha. Ästi kärmelt aaras ta seenelõikenoa ning selle siis rõõmsate õisete saatel oogsalt üle Peipsi eitis. Kui selle teo tulemusena aga ENSV elanike arv täpselt 7% võrra vähenes, siis teatati üldisest ringäälingust, et Peipsi taga pidavat pandiidid olema.

KAS ON SURND?

Maardu Karu eitis 1917. aasta kevadtalvel Veerenni tänava sauna vasest veikse västriku. Nüüd tuli ta seda sealt ära võtma, aga miilits Puur tuli teda nokkima ja Maardu Karu ütles talle: 'Ma tulin vaatama kas on surnd !'

VÄÄRTUSEGA SEITSE RUUBLIKUT!

Magalääsi väinast leidsid 17. sajandil neegrid kolm puuda jahu. Tony ja Tony Vanamehe kaugel esiisal õnnestus see neegrite pealikult röövida. 1917. aastal alustas miilits Puur asja kohta juurdlust ning 17. oktoobril 1917, kell 6.37 ommikul konfiskeeriti too väärtuslik kaup Antoni pesuköögist. Seejärel viidi jahu kehtiva põhiseaduse kohaselt komisjonipoodi, kust ärra Juho Kiwioojibooeji selle sularahas seitsme ruublikuga ära ostis ja Neeva jõkke eitis. Sealt kaup vooluga otsejoones Laptevite merre õljus, kus ta ka jäässe külmus. Jää triivimise tulemusena sattus aga jahu kolme aasta pärast taas Magalääsi väina, kust selle ka 1007 aastat vana neegripealik üles korjas, tundes koheselt ära oma ammustel aegadel kadunud aarde. Kuna aga Tony Vanamees kaupa ka suvel Koomeli oblasti väljanäitusel temonstreerinud oli, tundus neegripealik Lurjusele, et jahust kiirgab ebamaist Tshernobiili kuma. Nüüd kaebas neegripealik Antoni koos Tony Vanamehega kohtusse, nõudes neilt kahju üvitamiseks kogu vara konfiskeerimist ning tasendusmakset üldsummas seitse ruublikut. Anton aga oli kaval mees ning põgenes ühes vanamehega Muugale, kust palus Jüri Suikilt poliitilist varjupaika. Jüri Suik oli lahke mees ja pani mehed oma kuningliku pähklisalu lähedusse õuntest ja pirnidest valmistatud plindaazi luku taha. Ajalehele antud intervjuus teatas ta aga eesti raffale, et mõlemad mehed jäid öövli alla ja huppusid!

MÕRV

Armeeniast meile pidevalt kaupu tuleb,aga meie neile ain`t obust näitame.

KURB ELULUGU

Ühel lauba õhtupoolikul kogus Ilmar Võidu Väljakule kokku suure ulga inimesi ning esitas neile lühidalt kuid konkreetselt oma eluloo. Kuna aga enneolematult kurb lugu juhtus olema, siis akkas kogu rafas niivõrd koleda äälega nutma ja karjuma, et Veerenni Sauna tirektor sm. Nikiita Vaffel lasi leiliruumi sisse lonkava põdra, kes uilates saunalisi taga ajama ja neid muretult persest ammustama akkas.

VASTASPOOLE KUUMAD VÕILEIVAD

Ükskord akkasid Ilmar ja Anton Vändra Sõda mängima. Ilmar otsustas seejuures väga kavalat nippi kasutada ja Antoni lõunaeine Ülemiste järve eita. Antonil olid sel päeval lõunaks eriti mürgised kuumad võileivad. Ilmar sai nad enneolematu kavalusega enda valdusse ning kiirustas Ülemiste järve äärde, kus ta nood suure kaarega vette eitis. Vaevalt oli ta aga seda teind kui maa äkitse värisema akkas ja umbes seitsme sekundi päras ilmus silmapiiril nähtavale kiirmarsil Ilmarile lähenev Maarjamäe obelisk, kes kolme seki pärast rõõmsate õisetega Ilmari katki ammustas ja seejuures ästi kifti naginat kuuldavale lasi, mis isegi lõunast ilmajäetud näljase Antoni ninanokkimise protseduuri äiris ning mehe peagi niivõrd rööpast välja viis, et too meeleeites oma vanamehe käru võttis ja selle trammi nr. 3 juhile pähe puruks lõi.

RAHUTUUR

Laisalt roomas Anton mööda raudbetoonist valatud mereranda. Aeg-ajalt ulatus temani mõni velpam naftasegune lainepojake, nii et Antoni uhivana nigeeria vildist kaap heikles juba kõigis spektrivärvides. Taevas oli võtnud smaragdrohelise tooni ning säras silmapiiril paistvate võiduväravate kohal kirkalt nagu Ilmari venna akklihamasin pärast rasket tööpäeva. Väravate tagant akkas paistma üks inimesetaoline olevus. Anton pingutas oma silmi, nii et prilliklaasid pragunesid ja raamid ära sulasid, tilkudes hämmeldunud Antoni sõrmede vahelt jahedale betoonrannale. Mõne aja möödudes arvas ta olevuses ära tundvat oma lihast vanameest. Kui tulija veele lähemale jõudis, märkas ta mehe käes suurt konservipurki, millel oli suur värviline silt “Kabe”. Nähtust ammutas Anton äkilise jõu ning rebis end betoonist lahti. Nüüd rippus ta õhus, kusjuures temast allapoole jäi suur helendav vänt, mis Tony Vanamehe taskust oli välja lipsand. Umbes poole tunni pärast oli kuum lõunatuul Antoni juba silmapiirile ajanud. See oligi Vändra rahutuuri lõpp.

VILTUSED MEHED

Ühel kolmapääval, kui Tony Vanamees koos oma lihase käruga õhtust jalutuskäiku sooritas, märkas ta äkitselt Erne pargis kahte meest, kellega midagi silmnähtavalt viltu oli. Tony Vanamees astus kärmelt ligi, et abi anda. Nüüd aga mehed ästi kärmelt püsti kargasid ning talle osavasti seitseteistkümmend kilokrammi möirgavaid erneid ninna valasid. Selle peale eemaldusid mehed viltusel sammul. Iljema juurdluse käigus selgus, et röövlid põlnd ei keegid muud, kui viltusteks meesteks maskeerunud Ilmar ja Anton!

PUUST MALCOLM

Ühel kevadisel ööpoolikul, kui Ilmar ja Anton üheskoos järjekordselt Rokalmaare kandis XVII sajandil väljasurnud rüükala küttisid, leidsid sõbrad metsa vahelt suurekaliibrilise kolu. Anton kohe väitma, et nimetatud kolu olla üleeelmisel Ilmarivennapäeval Tony Vanamehe majamuusjumist ära tinistatud Puust Malcolm. Ilmar aga sellele raudselt vastu vaidles ja ütles veendunult, et see olla oopis Aadamson, kes on ostnud õlekoo. Nii läksid sõbrad omavahel kaklema. Kisma käigus aga lõhkes kolu ootamatult valju kärakaga ning temast veeres välja nööbivalaja läkastav ja aukuv kull. Ilmarit ja Antonit märgates läks kull ästi kärmelt kõvaks. See ehmatas mehi niivõrd, et nad siva põgenesid ja seitsme sekundi pärast juba Õuna uulitsal asuva Kabe- ja Ahjuroobi Kombinaadi suures korstnas marutõbisele suguaiguste käes vaevlevale seitsmeaastasele Pobeeletsile omaseid imekauneid õiskeid tegid.

TELEFON

Raamaturiiul oli kirglik lugeja.

VILTUSED MEHED KOHTU ALLA

Teatavasti kallasid viltusteks meesteks maskeeritud Ilmar ja Anton Tony Vanamehele 1917. aasta veebruaris ninna seitseteistkümmend kilogrammi möirgavaid erneid. Tony Vanamees kaebas mehed kohtusse, aga paraku selgus uurimise käigus, et Ilmar ja Tony oopistükkis viltust meest teeseldes kõndisid vaid vasakul jalal. Seega olid nad süütud ja lasti vigaseks!